Holokausti juudi rahvusest ohvrite mälestamiseks on 1990. aastatest saati tähistatud holokausti mälestuspäeva. Vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse otsusele 6. augustist 2002 on 27. jaanuar nimetatud holokausti ja
teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestamise päevaks. Eestis mälestati hukkunuid esimest korda 27. jaanuaril 2003.
ÜRO otsusega 1. novembrist 2005 tähistatakse alates 2006. aastast 27. jaanuari holokausti mälestuspäevana kogu maailmas.
ÜRO otsusega 1. novembrist 2005 tähistatakse alates 2006. aastast 27. jaanuari holokausti mälestuspäevana kogu maailmas.
Ajavahemikul 1933–1945 toimus üks suurimaid katastroofe ja inimsusevastaseid kuritegusid maailma ajaloos. Natsid tapsid enam kui kuus miljonit juuti, neist umbes 1,5 miljonit olid lapsed. Holokausti ajalugu ei piirdu ainult juutidega, ohvriteks langesid ka füüsilise ja vaimse puudega inimesed ,mustlased, seksuaalvähemused ja teised süütud ohvrid, kes mingil moel silma jäid.
27. jaanuar on rahvusvaheline Holokausti mälestuspäev. Sel päeval 1945. aastal vabastati Poola Auschwitzi koonduslaagri vangid. Inimeste kirjeldused ja fotod laagrist šokeerisid kogu maailma, sest nii suuri massihukkamisi polnud inimkond veel näinud.
Holokaust on totaalne, üleüldine häving, lõplik ja täielik katastroof. Hukkamisele kuulusid kõik, kaasa arvatud lapse ja imikud, süütud hinged. Holokaust on rängem kuritegu kui genotsiid. Seda rakendati ainult kahe rahva juutide ja mustlaste vastu. Paljud teised rahvad kannatasid küll genotsiidi all, kuid nende traagiline saatus ei ole võrreldav holokaustiga.
Millest kõik alguse sai?
Pärast Esimest maailmasõda oli Saksamaa katastroofi äärel. Riik oli kaotanud kõik oma kolooniad ja suure tüki põhiterritooriumist. Raskete rahutingimuste täitmine laastas täielikult Saksa majanduse. Riigi inflatsioon oli enneolematu ning tööpuudus tohutu. Kuritegevus lokkas üle kogu riigi, riiki vapustasid korduvad nii vasakpoolsete kui ka parempoolsete äärmuslaste poolt esilekutsutud mässud. Saksa rahvas oli meeleheitel, koguaeg otsiti süüdlast. Siis tõusiski areenile mees, Hitler, kes leidis lahenduse. Hitler väitis, et kõiges on süüdi on juudid!
Esialgu ei olnud Hitleril kuigi kerge rahva poolehoidu leida, sest enamik Saksa rahvast suhtus juutidesse üsna sõbralikult, meenutades saksajuutide suuri teeneid kodumaa kultuuri arendamisel.
Hitleri partei oli vaene ja nõrk, liikmeskond koosnes kutselistest töötuks jäänud sõjaväelastest, laostunud aadlikest ja paljudest teised. Natsidel oli vaja raha ohjeldamatu propagandakampaania käivitamiseks.
Rahaallikad leiti kiirelt. Saksamaal elas ligi pool miljonit juuti. Nende hulgas oli üsna palju jõukaid inimesi – pankureid, ettevõtjaid, ärimehi, majaomanikke, teadlasi, õpetlasi, kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, arste, advokaate ja paljusid teisi. Hitler otsustas alustada juudivastast võitlust. Ässitades ühiskonna põhjakihi juutide vastu, provotseeriti rahutusi ja rüüstamisi. Kokkuröövitud varad laekusid Hitleri partei kassasse.
Eesmärgiks oli stimuleerida juutide emigratsiooni. Kaasa lubati võtta vaid vallasvara, sedagi piiratud hulgal. Riik sai ülejäänu varast enesele. Tuhanded juudid põgenesid Saksamaalt, kuid suurem osa jäi paigale. Loodeti naiivselt, et natsism on ajutine nähtus. Avalikke tapmisi sel ajal veel ei esinenud ja keegi ei võinud uneski näha, mis varsti juhtub.
Pöördepunktiks sai “Kristallöö” 9. novembril 1938.
Kaks päeva varem oli Pariisi kolinud 17-aastane juudi nooruk otsustanud sakslastele kätte maksta. Ta ostis revolvri, läks Saksa saatkonda ja tulistas kaks korda sekretäri Ernst von Rothi, kes suri saadud haavadesse.
Saksamaal vallandus hüsteeriline juudivastane kampaania. Kogu riigis algasid massilised pogrommid. Ametlikel andmetel tapeti öö jooksul 91 juuti, tegelikult palju rohkem. Üle 30 000 juudi mehe arreteeriti ja saadeti koonduslaagritesse. Juudi kogukonnale määrati miljardi riigimargane trahv. Paljaks riisutud juudi kaupluste, pankade, büroo- ja teenindusruumide arv ulatus tuhandeteni.
“Kristallöö” oli holokausti sünnipäev. Sellest hetkest peale hakkasid Saksamaa poliitikale üha suuremat mõju avaldama otseses mõttes kurjategijad – elukutselised vargad, röövlid ja mõrtsukad. Kasulik oli see kõigile, Saksa riigi kassasse laekusid tohutult suured summad.
Saksa natsid valmistusid selleks aegsasti. Kõik oli ette planeeritud ja organiseeritud. Arvestati sellega, et nüüd tuleb tegemist teha mitte tuhandete, vaid miljonite juutidega. Kohe pärast mõne linna või küla hõivamist Saksamaa regulaararmee Wehrmachti poolt, saabusid kohale spetsiaalse väljaõppe saanud väeosad, nimetusega Einsatzgruppe. Igas taolises väeosas oli 500–900 meest, omakorda jaotatud erineva suurusega Einsatzkomandodeks, kes suunati “tööle” vastavalt töömahule.
Välksõjast sai lõpuks pikaaegne sõda, mis kulutas kõvasti ressurssi ja inimesi. Mahalaskmised võtsid aega ning kulutas paljumoona. Sakslased pidid sõdurite saamiseks kutsuma sõjaväkke palju mehi, lõpuks sai sõjatööstuses probleemiks tööjõupuudus. Töölaagritesse, mis moodustati okupeeritud idaaladel, otsustati saata juute. Juudid töötasid innukalt, kuna neile lubati, et pärast sõda nad saavad vabaks. Tööks kõlbmatuid juute ei vajatud ja nad tuli likvideerida.
Kuidas seda kõige kiiremini teha?
20. jaanuaril 1942 toimus Berliini eeslinnas Wannsees kõrgel riiklikul tasemel konverents, mille eesmärgiks oli vastu võtta “juudiküsimuse lõpliku lahenduse programm”. Adolf Eichmann oli ette valmistanud arutamiseks mahuka materjali. Kuid nagu ikka oli “lõpplahenduse” idee autoriks on Hitler ise, ning andis korraldused suuliselt, karmilt karjudes.
Eichmanni ettepanek oli paigas, senised vanaaegsed kurnavad hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb kasutusele võtta uus ja kaasaegne tehnoloogia. Tema sooviks oli ehitada spetsiaalsed surmavabrikud, inimeste tapamajad. Nendesse seatakse sisse erilised ruumid, mis on ette nähtud inimeste surmamiseks mürgise gaasi abil ja ahjud laipade koheseks põletamiseks. “Töö” peab käima konveierimeetodil.
“Lõpplahenduse” plaanis oli ette nähtud hukata kokku 11 000 000 juuti. Arvud kõigi Euroopa riikide kohta, kaasa arvatud veel vallutamata riigid Rootsi, Inglismaa, jt.
1943 aastal toimusid ka juutide vastupanu aktsioonid. Neist kõige suurem oli ülestõus Varssavi getos. Loodi põrandaalune sõjaline organisatsioon, kuhu kuulus ~3000 meest, kuid laskerelvi oli vaid 600 tk Ülestõus algas 19. aprillil, samal päeval kavatsesid sakslased ka getot likvideerima hakata. Lahingud juutide ja sakslaste vahel kestsid kolm nädalat. Lahingus langes ~400 sakslast.
Poliitiliselt oli ülestõus sakslastele rängaks hoobiks, sest sellega sai kogu maailm teada ja informatsioon innustas vastupanujõude teistes riikides aktiivselt tegutsema.
1944. aastal sai enamik sakslastest aru, et sõda on kaotatud. See aga tekitas Holokausti elluviijates paanika ning nad tahtsid kõik jäljed likvideerida. Varem hooletult maetud laibad kästi välja kaevata ja ära põletada.Selleks kasutati juudi vange, kes pärast ise tapeti. Ühtki tunnistajat ei tohtinud ellu jääda, sest kõik kartsid kättemaksu. Tapmised ja laipade ärapeitmine käis kuni sõja viimase päevani.
Holokaust Eestis
Enne II maailmasõda elas Eestis umbes 4400 juuti. Pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja algust 1941. aasta suvel evakueerus Venemaale umbes 3000 juuti. Kodumaale jäänud tuhatkond juuti arreteeriti Saksa julgeolekupolitsei korraldusel 1941. aasta lõpuks ja hukati hiljemalt 1942. aasta alguses. Ainult üksikutel Eesti juutidel õnnestus end sõja lõpuni varjata.
Lisaks kohalikele juutidele toodi teistest Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa riikidest Eestisse ~12500 juuti. 1942. aasta sügisel jõudis Saksamaal ja Tšehhist Raasiku raudteejaama ~2000 juuti. Neist 1600 hukati juba saabumise päeval raudteejaama lähedal asunud Kalevi-Liiva polügoonil. Ülejäänud paigutati töölaagrisse. Viimaste seast elas sõja üle teadaolevalt 74 inimest.
Klooga koonduslaager kuulus Vaivara koonduslaagri võrgustikku, olles neist üks suuremaid ja eksisteeris kõige kauem. See tehti Saksa okupatsioonivõimu poolt septembris 1943. aastal. Tegemist oli sunnitöölaagriga, mis kuulus Vaivara laagrite süsteemi Eestis.
19. septembril 1944. a toimus Klooga koonduslaagris üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis, kui Punaarmee lähenedes hukati enamik sel ajal laagris olnud ~2000 juuti. Taasvallutanud Punaarmee leidis eest vaid sadakond ellujäänud Klooga koonduslaagrist, kes oli imekombel siiski ellu jäänud. Laager suleti 1943. aasta septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna keskvanglasse, mis asus Patarei merekindluses.
Isidor Levin oli üks väheseid Eestis elavaid juute, kes suutis holokausti üle elada. Isidor Levin suri 2018 aasta 24. juulil 98 aasta vanusena Hamburgis.
Pealtnägija 11-minutiline lugu temast ja Holokaustist Eestis algab 00:25:35
Holokaust on totaalne, üleüldine häving, lõplik ja täielik katastroof. Hukkamisele kuulusid kõik, kaasa arvatud lapse ja imikud, süütud hinged. Holokaust on rängem kuritegu kui genotsiid. Seda rakendati ainult kahe rahva juutide ja mustlaste vastu. Paljud teised rahvad kannatasid küll genotsiidi all, kuid nende traagiline saatus ei ole võrreldav holokaustiga.
Millest kõik alguse sai?
Pärast Esimest maailmasõda oli Saksamaa katastroofi äärel. Riik oli kaotanud kõik oma kolooniad ja suure tüki põhiterritooriumist. Raskete rahutingimuste täitmine laastas täielikult Saksa majanduse. Riigi inflatsioon oli enneolematu ning tööpuudus tohutu. Kuritegevus lokkas üle kogu riigi, riiki vapustasid korduvad nii vasakpoolsete kui ka parempoolsete äärmuslaste poolt esilekutsutud mässud. Saksa rahvas oli meeleheitel, koguaeg otsiti süüdlast. Siis tõusiski areenile mees, Hitler, kes leidis lahenduse. Hitler väitis, et kõiges on süüdi on juudid!
Esialgu ei olnud Hitleril kuigi kerge rahva poolehoidu leida, sest enamik Saksa rahvast suhtus juutidesse üsna sõbralikult, meenutades saksajuutide suuri teeneid kodumaa kultuuri arendamisel.
Hitleri partei oli vaene ja nõrk, liikmeskond koosnes kutselistest töötuks jäänud sõjaväelastest, laostunud aadlikest ja paljudest teised. Natsidel oli vaja raha ohjeldamatu propagandakampaania käivitamiseks.
Rahaallikad leiti kiirelt. Saksamaal elas ligi pool miljonit juuti. Nende hulgas oli üsna palju jõukaid inimesi – pankureid, ettevõtjaid, ärimehi, majaomanikke, teadlasi, õpetlasi, kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, arste, advokaate ja paljusid teisi. Hitler otsustas alustada juudivastast võitlust. Ässitades ühiskonna põhjakihi juutide vastu, provotseeriti rahutusi ja rüüstamisi. Kokkuröövitud varad laekusid Hitleri partei kassasse.
Eesmärgiks oli stimuleerida juutide emigratsiooni. Kaasa lubati võtta vaid vallasvara, sedagi piiratud hulgal. Riik sai ülejäänu varast enesele. Tuhanded juudid põgenesid Saksamaalt, kuid suurem osa jäi paigale. Loodeti naiivselt, et natsism on ajutine nähtus. Avalikke tapmisi sel ajal veel ei esinenud ja keegi ei võinud uneski näha, mis varsti juhtub.
Pöördepunktiks sai “Kristallöö” 9. novembril 1938.
Kaks päeva varem oli Pariisi kolinud 17-aastane juudi nooruk otsustanud sakslastele kätte maksta. Ta ostis revolvri, läks Saksa saatkonda ja tulistas kaks korda sekretäri Ernst von Rothi, kes suri saadud haavadesse.
Saksamaal vallandus hüsteeriline juudivastane kampaania. Kogu riigis algasid massilised pogrommid. Ametlikel andmetel tapeti öö jooksul 91 juuti, tegelikult palju rohkem. Üle 30 000 juudi mehe arreteeriti ja saadeti koonduslaagritesse. Juudi kogukonnale määrati miljardi riigimargane trahv. Paljaks riisutud juudi kaupluste, pankade, büroo- ja teenindusruumide arv ulatus tuhandeteni.
“Kristallöö” oli holokausti sünnipäev. Sellest hetkest peale hakkasid Saksamaa poliitikale üha suuremat mõju avaldama otseses mõttes kurjategijad – elukutselised vargad, röövlid ja mõrtsukad. Kasulik oli see kõigile, Saksa riigi kassasse laekusid tohutult suured summad.
22. juunil 1941 tungisid Saksamaa väed üle piiri, mis oli Poolas 1939 kehtestatud. Algas kuritegu, millel tol ajal ei olnud veel nime ligi kaks tuhat aastat Euroopas elanud ja selle kontinendi materiaalse ja vaimse kultuuri arendamiseks tohutu panuse andnud juudi rahva totaalne hävitamine.
Saksa natsid valmistusid selleks aegsasti. Kõik oli ette planeeritud ja organiseeritud. Arvestati sellega, et nüüd tuleb tegemist teha mitte tuhandete, vaid miljonite juutidega. Kohe pärast mõne linna või küla hõivamist Saksamaa regulaararmee Wehrmachti poolt, saabusid kohale spetsiaalse väljaõppe saanud väeosad, nimetusega Einsatzgruppe. Igas taolises väeosas oli 500–900 meest, omakorda jaotatud erineva suurusega Einsatzkomandodeks, kes suunati “tööle” vastavalt töömahule.
Hukkamise stsenaarium nägi oli igal pool välja samasugune. Kõigepealt otsiti mõni tankitõrjekraav või sügav org. Siis kästi juutidel koguneda asula mõnele keskväljakule, kaasa lubati võtta käsipakke. Neile teatati, et nad peavad minema ühte ajutisse laagrisse. Inimesed läksid rahulikult ning ei püüdnudki põgeneda. Kohale jõudes ja taibates, mis nüüd juhtub, oli kahjuks juba hilja. Maha lasti kõik mehed, naised, lapsed ja vanurid. Keegi ei tohtinud ellu jääda.
Välksõjast sai lõpuks pikaaegne sõda, mis kulutas kõvasti ressurssi ja inimesi. Mahalaskmised võtsid aega ning kulutas paljumoona. Sakslased pidid sõdurite saamiseks kutsuma sõjaväkke palju mehi, lõpuks sai sõjatööstuses probleemiks tööjõupuudus. Töölaagritesse, mis moodustati okupeeritud idaaladel, otsustati saata juute. Juudid töötasid innukalt, kuna neile lubati, et pärast sõda nad saavad vabaks. Tööks kõlbmatuid juute ei vajatud ja nad tuli likvideerida.
Kuidas seda kõige kiiremini teha?
20. jaanuaril 1942 toimus Berliini eeslinnas Wannsees kõrgel riiklikul tasemel konverents, mille eesmärgiks oli vastu võtta “juudiküsimuse lõpliku lahenduse programm”. Adolf Eichmann oli ette valmistanud arutamiseks mahuka materjali. Kuid nagu ikka oli “lõpplahenduse” idee autoriks on Hitler ise, ning andis korraldused suuliselt, karmilt karjudes.
Eichmanni ettepanek oli paigas, senised vanaaegsed kurnavad hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb kasutusele võtta uus ja kaasaegne tehnoloogia. Tema sooviks oli ehitada spetsiaalsed surmavabrikud, inimeste tapamajad. Nendesse seatakse sisse erilised ruumid, mis on ette nähtud inimeste surmamiseks mürgise gaasi abil ja ahjud laipade koheseks põletamiseks. “Töö” peab käima konveierimeetodil.
“Lõpplahenduse” plaanis oli ette nähtud hukata kokku 11 000 000 juuti. Arvud kõigi Euroopa riikide kohta, kaasa arvatud veel vallutamata riigid Rootsi, Inglismaa, jt.
Holokausti kõige massilisem juutide tapine oli 1943. aastal, ajaloolaste arvates umbes 2 000 000, enamik gaasikambrites.
1943 aastal toimusid ka juutide vastupanu aktsioonid. Neist kõige suurem oli ülestõus Varssavi getos. Loodi põrandaalune sõjaline organisatsioon, kuhu kuulus ~3000 meest, kuid laskerelvi oli vaid 600 tk Ülestõus algas 19. aprillil, samal päeval kavatsesid sakslased ka getot likvideerima hakata. Lahingud juutide ja sakslaste vahel kestsid kolm nädalat. Lahingus langes ~400 sakslast.
Poliitiliselt oli ülestõus sakslastele rängaks hoobiks, sest sellega sai kogu maailm teada ja informatsioon innustas vastupanujõude teistes riikides aktiivselt tegutsema.
.jpg "Viimane seni elus olnud 1943. aasta Varssavi geto ülestõusust osa võtnud võitleja Simcha Rotem suri 2018 aastal 94-aastasena Jeruusalemmas.")
1944. aastal sai enamik sakslastest aru, et sõda on kaotatud. See aga tekitas Holokausti elluviijates paanika ning nad tahtsid kõik jäljed likvideerida. Varem hooletult maetud laibad kästi välja kaevata ja ära põletada.Selleks kasutati juudi vange, kes pärast ise tapeti. Ühtki tunnistajat ei tohtinud ellu jääda, sest kõik kartsid kättemaksu. Tapmised ja laipade ärapeitmine käis kuni sõja viimase päevani.
Holokaust Eestis
Enne II maailmasõda elas Eestis umbes 4400 juuti. Pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja algust 1941. aasta suvel evakueerus Venemaale umbes 3000 juuti. Kodumaale jäänud tuhatkond juuti arreteeriti Saksa julgeolekupolitsei korraldusel 1941. aasta lõpuks ja hukati hiljemalt 1942. aasta alguses. Ainult üksikutel Eesti juutidel õnnestus end sõja lõpuni varjata.
Lisaks kohalikele juutidele toodi teistest Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa riikidest Eestisse ~12500 juuti. 1942. aasta sügisel jõudis Saksamaal ja Tšehhist Raasiku raudteejaama ~2000 juuti. Neist 1600 hukati juba saabumise päeval raudteejaama lähedal asunud Kalevi-Liiva polügoonil. Ülejäänud paigutati töölaagrisse. Viimaste seast elas sõja üle teadaolevalt 74 inimest.
Klooga koonduslaager kuulus Vaivara koonduslaagri võrgustikku, olles neist üks suuremaid ja eksisteeris kõige kauem. See tehti Saksa okupatsioonivõimu poolt septembris 1943. aastal. Tegemist oli sunnitöölaagriga, mis kuulus Vaivara laagrite süsteemi Eestis.
19. septembril 1944. a toimus Klooga koonduslaagris üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis, kui Punaarmee lähenedes hukati enamik sel ajal laagris olnud ~2000 juuti. Taasvallutanud Punaarmee leidis eest vaid sadakond ellujäänud Klooga koonduslaagrist, kes oli imekombel siiski ellu jäänud. Laager suleti 1943. aasta septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna keskvanglasse, mis asus Patarei merekindluses.
Isidor Levin oli üks väheseid Eestis elavaid juute, kes suutis holokausti üle elada. Isidor Levin suri 2018 aasta 24. juulil 98 aasta vanusena Hamburgis.
Vaata lugu Isidor Levinist: SIIT
.jfif "Isidor Levin")
.jfif)
Pealtnägija 11-minutiline lugu temast ja Holokaustist Eestis algab 00:25:35
Kommentaarid